Ruja все тексты (слова) песен, переводы, видео, клипы

Sa oled nagu alati jäätunud rahuloluks
Sügavaid ja suuri sõnu vormitud eluks-oluks
Teadmiste teerada jalge alt kadus mõttetus mõtete hägus
Keeletuna nägid end eemalt segases värvide rägus

Aga päike on ikkagi sama nagu aegade alguses
Aga päike on ikkagi sama nagu aegade alguses

Doktor Noormann
meie doktor Noormann
kallis doktor Noormann
meie doktor Noormann.
Doktor sulle kirjutan
doktor sind ma usaldan
doktor paned paika kõik
me seks probleemid.

Ei mullast sul olegi enam suurt lugu
Kui kõndima õpid parkettide pääl
Sääl ununeb loodus ja loomise lugu
Ja kõrvadest kustub sul põldude hääl

Võibolla sul sügavas kripeldab sugu
Kui õhtuti mõttesse mõlgutad pääd
Kui küsid kas kividel kängub su sugu

Veel olen teel, ei ma peatuda saa
ja usun veel, et õnn on olemas.
Jään seisma mäe pääl, mis pilvede sees.
Kõik on nii ilus sääl ja alles ees.

Oleks mul tiivad, mis laotusse viiks,
kerkiksin maast ma ja lendaksin siis.
Pilvisse üleni siis varjaksin end

Viimasel ajal saab Eestimaal alati palju nalja
Oleneb muidugi kohast, igal pool küll ei saa
Eila ma naisterahva põõsa alt leidsin palja
See nali ajas mind naerma, naersin: 'Ai...Ha, ha, ha, ha!'

Pärnu linnas üks naine murdis mehele truudust
Mees oli kottu ää, naine läks voodisse teisega
Kes oli ennem tundnud naise järele puudust

Leidsin hangelt surnud keha
tillukese lõõritaja
Narrikene, kas sul oli
siis nii vara tulla vaja?

Tahtsid olla esimene
ja nüüd saidki oma palga
ega paarist soojast päevast

Veel päike paitab lainte varju
veel tuulte eest ei otsi varju
veel südameis on soe kui suvepäev

Kuid usu, mööda kõik läeb
ja siis kui sügis on käes
vihm sinu aknale taob ja taob
kuni ta kaob ja võtab kaasa sind

Üle taeva vihmapilvi kannab
Tuul, mis sügisele tallab teed
Tuli koldes küll veel sooja annab
Ühe hetkega kustunud on see

Refrään:
Mida teeksid, sõber, siis, kui poleks enam jõudu?
Uskuda, et valgus jääb ja mitte tunda õudu(ja mitte tunda õudu)

Kui sa teravasti, tasa kuulad, kuuled õhus nagu kahinat,
kuuled üleval mu pea kohal nagu linnutiiva sahinat.

Tema keerles juba siis mu ümber,
kui ma mängisin veel vainu pääl,
juba lapselikus unenäos kohutas salaline hääl.
Hääl...

Ei teised inimesed mulle korda läe,
mind võite vahtida, kuid mina teid ei näe.
Kõik siin on minu päralt, sest ma olen noor,
energiat on mul tulvil iga rakk ja poor.

Sa anna mulle üks tubakas, või muidu löön!
Või muidu löön, või muidu löön, või muidu...!
End korista siit, lubjakas! Noor teab mis teeb!

ja ikka valgusesse vaadata
ka siis kui aknale kardin
veetud ette

kui kõik on koos
ja ikka omaette
ja ikka omaette
ka siis kui sinu liivakell käib ette

Vaikusse, valgusse,
puhtusse minna suudan,
kui ületan enda.

Sinusse usun kui kindlasse linna,
ära siis minema lenda.
Kõik, mida tunnen pean vaikima maha.
Sina... sina vaid vaikuses kajad.

Я слышал, ты звала меня с той стороны воды.
Были в голосе твоём нежность и тоска.
Я слышал, остался я по ту сторону воды:
Ни мост перекинуть, ни на лодке переплыть.
Ты зовёшь, ты зовёшь меня по ту сторону воды;
Голос твой меня в плен захватил.
И теперь бегу и отчаиваюсь по ту стороны воды,
Но лодок не видать на волнах.

Metsa läksid sa,
sinna jääda sa ei saa,
ükskord pead sealt
ikka välja tulema.
Metsa läksin ma,
metsa oli kauge maa,
ega linnas saagi
metsi olema.